*
HELSE, HELLÄ SÕSARAKÕNÕ,
saat pininuki perrehe,
raudnõna rahvahe.
Sul on ämm sääl äkiline,
iin sul juuskva’ hiiretii’,
katsipidi kassitii’.
Tulõt sa üles hummogult,
varra inne valgõ’õt,
kängit ala aujala’,
pääle kängit pääväjala’;
ei läpe’ otsi’ ojavett,
ei läpe’ kaia’ kaavovett,
vii’ silmillä veerüsse’,
tõõsõ’ sarnulõ satassõ’,
kolmanda’ rüppü rühk´vä’.
Annat sa ussõlõ olut,
saadat vett sa sagarile,
tikit tiid tiigi mano,
lasõt tiid laada mano.
Tekst: E 51516/7 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).