Vahtsõliina
Ega’ seo olõ-õi mino süüdü
SEI MA SEENI’ SÕRMÕLUIDA,
seeni’ näre näpuluida,
puri käepulgakõisi,
nuts’utõli närdsukõisi,
seeni’ hällüh hällünessi,
pardõ alta pailussah.
Nõrgo nõrgah nõdõrmõh,
olõ-õs kiiltä küsümah,
jalgu järeh juuskõmah.
Ku’ ma kasvi, ku’ ma vinnü,
ku’ ma kasvi kar’ussõs,
vinnü vitsa võttijas,
kar’a mõtsa ajajas,
naksi ma sis laulõmaie,
laulõmaie, laskõmaie,
külä’ jäivä’ kullõmaie,
valla’ jäivä’ vaadõmaie,
mõisa’ mõttit mõrgimaie.
Ega’ seo olõ-i mino süüdü,
et mul tuhat lauluviisi,
seo om mino imä süüdü,
esä kalli kaasa süüdü:
imä pand’ pardsi hällütämä,
lõolinnu liigutama.
Sõna’ sai pardsi pajatusõst,
lauluviisi’ lõo suusta.
Viis: SKS, Lindpere 11 (17) < Vastseliina khk ja v, Jeedas-Perametsa k – S. Lindpere < Peeter Hussar (1904-1905).
Tekst: H I 8, 424 (30) < Vastseliina khk, Raudoja k – Jaan Sandra < Jaan Toll (1896).