9. ÜTS MEID LAULU LÕPÕTAGÕ’ (Vst)

Vahtsõliina

Neli neitsüt. Ilmatütär

ÜTS MEIL LAULU LÕPÕTAGÕ’,
tõõnõ armas alostagõ’,
sõrmussist iks tinatsist,
vasitsist vahelikast.
Olõ-õs iks sõrmus meil tinanõ,
vasinõ vahelinõ –
tuu oll’ laulu langasist,
pääl oll’ kirjo pärnäkirjä,
seeh väiku’ virvekese’,
kosinõda’ kabukõsõ’,
uma kolga kullakõsõ’,
uma veere virvekese’,
olli’ nä iks pilvi peräh,
istõ’ nelli neitsikeist,
pääle viil kats kabokõist.
Istõ’ nä ilma veere pääl,
olli’ kuu kulla poolõ pääl.
Säält nä paisti’ pall’o maad,
üle ilma ilosalt,
viis valda nä valgusti’,
kuus kolka kumõndi’.
Sääl na lõigi’ lõvvõndit,
sääl nä kaki’ kalõvatsi,
uma vele sõtta minnä’,
minka keerdä’ kire ala,
minka saista’ sau ala,
minka veerdä’ vainulõ,
valmista’ velel verevalangohe.

Viis: RKM II 3, 104 (59) < Vastseliina khk ja v, Pulli k – I.-L. Leesmaa < Olga Grünthal, 77 a (1956).
Tekst: H I 6, 214 (28) < Vastseliina – Jaan Sandra (1894).

Sildid ,
Postitatud Ilojutulidsõq lauluq maast ja ilmast