19. MUL OLL’ VÄIKU VELLEKENE (Hrg)

Harglõ

Imelik maja

Hai, hai, hai, hai!
MUL OLL’ VÄIKU VELLEKENE,
tinarinda, till’ukõnõ,
Koiva iks karas’ kaalani,
ussõ ojju olõni,
maa päält korjas’ maasikõid,
liiva päält linnukõid;
maaskõist tekk’ iks majakõsõ,
linnukõist tekk’ liinakõsõ.
Säält sõiti’ müüdä suurõ’ s’aksa’,
suurõ’ s’aksa’, Riia herrä’.
Nuu’ iks meilt küüsütelli’,
küüsütelli, juurutõlli (ehk: „nõvvatelli”):
„Kas se om suur soolaliin
vai om rikas Riia liin?“
Ei seo olõ’ suur soolaliin,
ei rikas Riia liin,
seo om iks santõ sannakõnõ,
vaestõ latsi var’ukõnõ!
Esä tekk’ tarõ teie pääle,
ragi tarõ rua pääle,
sääl ma teie, till’ukõnõ,
sääl ma koiõ, kullakõnõ,
nitse’ olli’ niidü päält,
suga oll’ suu veerest.
Säält sõiti’ müüdä suurõ’ s’aksa’,
suurõ’ s’aksa’, Riia herrä’.
Küüsütelli’, nõuotõlli’:
„Kas seo olõs Riia liina
vai küll suuri soolaliina?“
„Seo om sandi sannakõnõ,
vaestõ latsi var’ukõnõ –
sääl ma teie, till’ukõnõ,
sääl ma koiõ, kullakõnõ.”

Viis: ERA III 3, 155 (151) < Hargla khk, Mõniste v – E. Oja < Pauliine Pihlak, 44 a (1930). Tekst: H II 32, 114/5 (103) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1889).

Sildid ,
Postitatud Jutulidsõq lauluq