Räpinä
Põll põrmunõ
TULLI ÜLES HUMMOKUSTA,
varra inne valgõ-õta.
Mõsi suu, suie pää,
känge ala aujala’,
pääle tõõsõ päävä jala’.
Hius oll’ kolmõkeeroline,
hius mul pidi piha ilosa,
kaala kullakarvalidse.
„Imekene, memmekene,
kaie vällä akõnasta –
muil moro’ pühitü,
muil lastu’ laabitu,
meil moro pühkimätä’,
meil lastu’ laapimata’.“
Lätsi mä luuda mäele,
vahalatva varikohe.
Sääl oll’ no kümme külämiistä,
viis valla nuuremiihe.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
udsu uvvõ kängä pääle,
sau sinisiidi pääle.
Lätsi kodo ikkõ-õnna.
Ime vasta joostõnani:
„Mis sä ikõt, tütär hellä?“
„Mis ma no ikõ, imekene –
lätsi mä luuda mäele,
vahalatva varikohe.
Sääl oll’ no kümme külämiistä,
viis valla nuuremiihe.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
udsu uvvõ kängä pääle.“
„Mis sä ikõt, tütär hellä,
meil om kotoh kolmi kaivo,
üteh mõsõ, tõsõh uha,
kolmandah kuioma panõ.“
Viis: EÜS IX 1334 (234) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Kristina Zerning (Tserning), 73 a (1912/13). Fon 21 f.
Tekst: H I 2, 675/6 (5) < Räpina – G. Narusk (1889).