Hargla
Kass kaun
ORIKAS, MIS UNU EIDEL:
pää olli kuuvõ kuhja laiu,
hand olli viie vigla piiu,
säidse süldä olli sälläluud,
katõsa oll´ kaalaluud,
kümme süldä külleluud.
Vellepoig, viä’ vedru,
unupoig, otsi’ oda!
Tapkõ’ oinas orassõst,
sinesarv´ siätsest!
Es usu’ ori otsa lüüvä’,
palgalinõ pähä’ lüüvä’.
Ku iks esä esi’ tull´,
esä osas´ otsa lüüvä’.
Tulõ’, Annõ, tuu’ annum,
tulõ’, Kärdu, tuu’ käsik!
Siist saa verdä veidikese,
rasva saa raasakõsõ,
siist saa Kärdul käkke tetä’,
vanalmooril valhõid valla’.
Kärt pand´ käki’ kelderide,
vorsti’ aida päälikudõ.
Tulli küläst küüdsekassi,
varasti käki’ kelderist,
valhõ’ aida päälikust.
Tulõ’, väü, tuu’ vitsa!
Saa kassil karri anda’.
Väü tõi vitsa viite süldä,
kassil karri kattü süldä.
Kass´ läits´ alla kua poolõ,
hiit´ handa aida poolõ.
Hiire’ takan naariva’:
„Kõtsi, kõtsi, kurja kassi!
kosa mu viisi poiga panni
ja mu viisi minijät?”
Viis ja tekst: EÜS I 790 (53) & EÜS I 764 (53) < Hargla khk, Saru v, Matsimäe t – Johann Aavik < Hip Kõivupuu (1904).