Rõugõ
Latsilaul
HIIR JUUSK HIRTA PITEN,
herne’ takah kõrisasõ’.
„Kos sa lääde, hiirekene?“
„Ma lää lõhmust lõikama.“
„Vas´t sullõ lõhmus pääle satas?
„Mina lammõ lastu ala’.“
„Vas´t sa sääl ärä’ külmät?“
„Ma tii till´u tulõkõsõ.“
„Vas´t sa kõtu ärä’ kõrbat?“
„Mina võia võiuga.“
„Kost tuu võid saiõ?“
„Vana naas´õ vakast.“
„Kost vana naas´õ vakka saiõ?“
„Musta lehmä nisa otsast.“
„Kost musta lehmä nisa otsa sai?“
„Haljast hainast.“
„Kost haljas hain saiõ?“
„Jummal´ tedä lõiõ.“
Keri’ üü, keri’ päiv,
keri’ kümme ketsukõist.
Saiõ sada langakõist,
veie kodo imä kätte.
Imäkene, helläkene,
kua’ mullõ kuusi rätti.
Kua’ mullõ kuusi rätti,
viä’ mullõ viisurätte,
peenikeisi pidorätte,
ohukõisi olarätte.
Mullõ tulli’ kolmõ’ kosja’,
üte’ viirdü’ Viljändist,
tõõsõ’ tõrku’ Tõrvandist.
Mäe Mikk seo minno tahtsõ,
Ala Antsu augutõlli.
Ei saa’ must Mäe Miku mõrsijat,
Ala Andsu augatõllõmisõ kullõjat,
must saa Riia raadinainõ,
kodaniku kuku provva.
Ait säläh, taba kaalah,
vara piibuvarrõ otsah.
Viis ja tekst: RKM II 65, 335/6 (66) & RKM, Mgn. II 88 a < Antsla l /Urvaste – H. Tampere < Katri Prääts (pärit < Rõugest) 82 a (1978). Lit. E. Tampere (1978).