Räpinä
Salmõ. Ilmatütär
TULLI ÜLES HUMMOGULLA,
varra inne valgõ-õta.
Miä oll’ tüü mul edimäne?
Suu oli suuri mõskimine,
pää oli lakõ sugimine,
jala käpe kängimine.
Ai ma tii tiigi poolõ,
ai ma jäle(‘) järve poolõ.
Tõi ma juvva’ Jutikele,
kanni vett ma Karessele.
Miä löüsi minnenäni,
kua ma kodo tullõnani?
Näi ma huu koolõvada,
linalaka lamõlõvat.
Kargsi mano kaemahe,
kaksi jõhe, kaksi katsi.
Vei ma kodo imä kätte:
„Imäkene, helläkene,
kandijani linnukõnõ,
kua’ sa suurõ’ suuräti’,
lasõ laja’ lavvaräti’.
Otsa kua’ kuu tähe’,
pääle kua’ päävä tähe’,
viirde vala’ vaskelanga,
keskehe iks loogakirja.
Sõs tulõ kuu jo kosjovalõ,
ago viina andõvahe.
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ päävä naista,
pääva poja pruudikõista?”
„Ei must saa päävä naista,
päeva poja pruudikõista –
pääval om jo pall’o vaiva:
hummogulla tõsõmine,
õdagulla minemine.”
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ kuu naista,
kuu poja pruudikõista?”
„Ei must saa joht kuu naista,
kuu poja pruudikõista:
kuul om jo pall’o vaiva –
kõrra kaos, tõsõ kasus,
kolmanda om kogoni ilma.“
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ tähe naista,
tähe poja pruudikõista?”
„Tähele mul vaja minnä’,
tähe poja naases saia’ –
tähel omma jo hää’ hobõsõ’,
tähel kauni’ (?ka teisal sama) kaarasüüjä’:
liht näil pilvile libises,
pää neil tandse taivissile,
huulõ’ hoie näil teievä’,
kabja kangasta koieva’.“
EÜS VIII 179 (104) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < Mari Treial, 40 a (1910-1912).