Kivid olid nagu nüüdki veski kivid, aga palju veiksemad, millest alumine kõvast laua külge kinni oli needitud. Ja PÄÄLMENE kivi võis vabalt ümber veerda. Laual oli nii kõrge serv, kui kivid kõrged olid, et mitte jahud üle serva maha ei langeks. Noor ehk vana, kes kivisid ümber ajas, laulis järgmiselt, mis mina natukene läbi udu mäletan. See oli järgmiselt:
VEERGE, VEERGE, RUTEMINE,
et saaks väljal kündamaije,
puida kodu korjamaije,
asju korda säädemaije!
Keerge, keerge, kivikesed,
veerge, veerge, rutemine,
et saaks valmis jahukesed,
ja neist tehtud leivaksed!
Tekst: E 553/4 < Vaivara – H. Hendel (1892); viis: EÜS VI 886 (62) < Jõhvi – A. Sildnik ja P. Penna < Liena Klüüts, 50 a. v < Voka v (1909).