Kiigelaul
MARIA VENETA VESTI,
Iiessu kaapi laiva kanti;
sai sie vene vessetusta,
laiva kaas sai kaabitusta,
viedi nied vened vesije,
lükkas laevad lüüdingeie.
Tuodi vanad, tuodi nuored,
pandi vanad sõudamaie,
noored päälta vaatamaie.
Vanad sõudsid, vanad ei jõudand,
vanad sõudsid pääd vabisid,
kõik nied lõualuud lõdisid.
Pandi nuored sõudemaie,
vanad päälta vaatamaie.
nuored sõudsid, nuored jõudsid,
pitki merda, põigi merda,
pitki Peibise jõgeda.
Tuodi sie sileda siiga,
tuodi sie aleda augi,
lõigeti lõhe punane,
tehti kannel veljelesa
lõhe suure lõualuista,
avi suure ambaluista,
siia suure seljaluista.
Kõik seda kannelta ajasid,
küla piiad, küla poisid –
ei saand äälta kannelile,
kuue kielele kumada.
Tuodi minu nuorem venda,
sie sai äelta kannelile;
siis sie kanneli kajasi,
kuu kieline kumasi.
Nenda’p vieris venna pilli,
kui sie nuttas nuori neidu,
velje pill on vierusambi.
velje kannel kaikusambi.
Tekst: H II 1, 319/20 (481) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov, O. Kallas < Mall Nurk, 63 a. (1888); viis: EÜS II 757 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a (1909).