KUI LAULUD VEEL TAAS RÄÄKISID

Lauluilmutus Setumaal, ’72

RAHVALUULEPRAKTIKA Udo Kolgi juhendamisel viis tudengid alati Setumaale, nii ka sel suvel. Igal hommikul pärast sööki jätsime oma asjad Meremäe koolimajja, kus me kaks nädalat mattidel magasime, ja läksime Kolgi sabas mõne setu lauliku juurde. Udo Kolgile olid nad kõik ammused tuttavad, ja imetlus, austus ja armastus oli alati vastastikkune. Igaüks neist teadis nii laule kui jutte, mida meie siis taldrikusuurustele ketastele lindistasime.

Silmade ees on pilt, kus perenaine istub trepil ja meie hajusas poolkaares tema ümber, kõige keskel mikrofon ja kohvrisuurune makk kui altaririistad. Päike paistis, rohi lõhnas, koerad ja kassid magasid kes kus, ja ka teerajad kaevule ja aitadesse oleksid ennast nagu puhkuseks pikali visanud. Selles augustikuu küpsetavas kuumuses voolas kõigepealt setukeelne jutt, siis aga sättis puhta pearätiga vana naine ennast laulma.

Mina ei saanud ühestki sõnast aru. Õhtuti oli mul millegipärast kõrge palavik, mis küll öö jooksul kadus, aga kuidas ma ka ei pingutanud, langesin ma kohale jõudes alati üsna ruttu mingisugusesse hämarolekusse. Laulud ja jutud jõudsid minuni läbi palaviku-udu, ainult salapärane refrään „heikoo, leikoo“ sähvatas selles udus lugematuid kordi kui hiireviupaar.

Praktika aeg oli niimoodi valitud, et viimasel päeval saime osa ka Obinitsa kiriku pühast 19. augustil – protsessioon ümber pühakoja ja suurejooneline, laule ja rahvast tulvil kirmask oli enneolematu ja kordumatu kogemus.

VIIMASEL PÄEVAL, kui buss pidi meile peale lõunat järele tulema, viis Udo Kolk meid veel ühe setu naise juurde. Tuba oli köetud. Mina istusin kogu oma kurnatuses ümmarguse plekkahju juurde kiiktooli, perenaine aga pärast teretusi ja tutvustusi kulunud leentoolile keset tuba.

Naine pani käed sülle ja hakkas laulma. See oli itk emale; ta oli seda laulnud oma ema matustel ja hiljem ka tema kalmul. Arusaamatud sõnad voolasid jälle minust mööda, kuni äkki hakkasid võtma selgemat kuju ja tähendust. „Kui ma näen liblikat, siis ma tean, et see oled sina, emake; kui lendab mesilane mu tuppa, siis tean, et sina oled tulnud mu juurde, emake…“ Kogu laul oli üksainus palve: „Emake, tule minu juurde, tule kasvõi korraks – ma teen ükskõik mida, et sa tuleksid!“ – Ta oli varakult emata jäänud, olnud võõraste tõugata-lükata ja kogu elu igatsenud taga ema. Veel nüüdki, hallipäisena oma puhtas kodus toolil istudes ja itkedes, oli ta tervenisti üks valu ja igatsus.

JA SIIS SEE JUHTUS. Kui ta laulis: „Tule, emake, ma kütan sulle vihalehtedega sauna…“, kärises mingi nähtamatu eesriie. Igasugune hämar- ja udusolek oli hajunud, ma sain igast sõnast aru, ma käisin koos laulikuga tema teekonnal tema emani, koos tulime valusate tähtede all inimeste maailma piirini, kus meid ootas köetud saun ja kaseviht kapakeses.

Olin vapustatud.
Sellisena jõudsin ka Tartusse. Ülikooli juures pandi meid maha. Läksin üle Raekoja platsi ja seal purskkaevu juures tuli mulle vastu Imme, mu ammu-ammune tuttav, sõber, armas ja omane nagu ikka. Ladusin oma ebamäärase kodinahunniku purskkaevu äärele ja hakkasin talle Setust ja lauludest ja laulikust rääkima. Imme ei öelnud ühtegi sõna vahele, kui ma seal vist pool tundi peaaegu ekstaatiliselt oma vaimustust välja valasin. „Ma tahan seda kõike õppida, ma tahan laulda – aga seda ju linnas pole!“ Seepeale ütles Imme nii vaikselt, nagu ainult tema seda oskas: „Me käime kevadest saadik Sarvede pool laulmas. Homme on proov, tule sinna!“

* * *

See oli 1972. aasta suve lõpp. See oli aeg, kus Tartu Vaim särises ja särtsus muinasjuttude salapärast, kaljujooniste tähendusest, rahvalaulude müütilisest maailmast. Üha sagedamini hakkasin ma loengute asemel jõudma kunstikabinetti, kus Imme töötas sel ajal nn laborandina. Kaljo Põllu õpetas seal igasuguseid huvilisi ja joonistamiskohuslasi, tehes samades ruumides ka oma op-pop-kunsti. Äkitselt hakkas ta salapäraselt kaduma ja nendelt kadumistelt Ülikooli raamatukogu erifondidesse tõi ta pikapeale kaasa kodalased ja nende maailma. Käest kätte käisid Uku Masingu käsikirjad, millest „Taevapõdra rahvad….“ oli üks ilmutuslikumaid. Jaan Toominga stuudio laulis regilaule, improviseerides maast taevasse, Jaan Kaplinski rääkis rahvalauludest ja teisest maailmast.

Need suured üheksandad lained olid kõik veel minuni jõudmata, kui ma esimest korda Sarvede aeda laulma läksin. Väga palju meid ju alguses koos ei käinud — Imme ja Inna ning Sarve-poisid moodustasid püsiva tuumiku, mis üsna ruttu tihenes Pauli ja Viktori ja mitme teise võrra, ning mille ümber tiirles väga erinevaid tegelasi. Mõne tõmbas tuum endasse, mõni läks teadmata suunas…

Rahvalauluproovid olid meil alguses kaks korda nädalas ja ma tahtsin igaks korraks uue laulu ära õppida ja seda siis eest öelda. Tookord läksingi kohe septembri alguses (1972) kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda. Otsisin endale laule, kuulasin linte, lugesin tuhandete lehekülgede viisi regilaule, sorisin kartoteekides, koopiates ja käsikirjades. Mis on autentne ja mis omaloominguline, mida võtta ja mida mitte, kuidas leida viis tekstile, mis sind on vaimustanud — selles rägastikus oli innukale võhikule abiks kogu toonane vägi: Ingrid Rüütel, Kristi Salve, Olli Kõiva, Erna Tampere, Arvo Krikmann, Ülo Tedre, Ingrid Sarv; peagi sain tuttavaks Eha Viluoja ja Marje Joalaiuga…

See oli aeg, kus tutvus oli sõprus ja sõprus kestis igavesti, sest kuidas muidu võtsin ma julguse kutsuda oma sünnipäevale Ingrid Rüütel või Veljo Tormis? – Elasin Emajõe ääres baptisti-surnuaia taga Jaani ja Salme juures nende pesuköögis, kutsutuid oli aga 22 – viimasena tuli Viktor ja tema istus ukse juurde maha, sest mujal ruumi ei olnud. Teed keetsime pajas.

* * *
Mina olin tegelikult psühholoogia teise kursuse tudeng. Olin kevadel otsustanud, et lähen eesti filoloogiasse üle ja teen rahvaluulepraktika igaks juhuks ära. Filoloogiasse üle minna ma ei saanud: psühholoogiaõpingud tähendavad suures osas matemaatika-aineid, neuroloogiat ja füsioloogiat, ja peale partei ajaloo ja diamati poleks sealt midagi olnud „üle kanda“. Rahvaluulepraktika arvesse ei läinud: mõte minna „metsikuna“ teistega kaasa oli olnud arutu ja Udo Kolgi lahke lubamine arusaamatu, nagu tolleaegne dekaan ja rahvaluule „päälik“ Laugaste ütles.

Tegin aasta hiljem uued sisseastumiseksamid, aga rahvaluule eriharu valida ei saanud. Nimelt kirjutasin ma luuletusi ja avaldasin neid muu hulgas ka põrandaalustes almanahhides. See aga oli dissidentlik, nagu ka üks osa minu sõpruskonnast – J.B. Isotamm, Enn Tarto ja hulga teisi. Laugaste ei tahtnud mind üldse ülikooligi tagasi lubada, aga head hinded, tolleaegsed leebemaks muutunud olud ning mitmed õppejõud aitasid mu mitmesugustest karidest mööda. Küllap oligi kirjanduse eriharu tänu Jaak Põldmäele, Ann Maltsale, Peeter Toropile, Juri Lotmanile, Valeri Bezzubovile ja kõigile teistele mu loomule sobivam.

Laulsin „Helleros“ rohkem kui kümme aastat. Sellesse aega mahub palju märksõnu: omapäi kogumismatkad Setus ja Viljandimaal, nädalad kogu kambaga Karulas, puude istutamine Ähijärve nõlvale – seal on nüüd laialehine mets – , laulmised, esinemised… Möirgavale meestelaulule vastukaaluks Inna ja Imme meditatiivsed laulmised, Marise Toomingastuudio-väest kantud laulud kõrvuti Viktori ja Pauli rõõmsate lorilauludega. See oli kui religioosne rännak: minek sinna – ei-tea-kuhu, leidmaks seda – ei-tea-mida.

Minu retk ei lõppenud „Helleroga“. Olen saanud laulda „Ilmarikkas“, mis on samuti olnud tuumiku-ja-tiirlejate kooslus, ja me kavatseme ikka veel kokkugi tulla. Teen Väikest Kannelt: regilaulude antoloogiat viisidega, mille juurde kuuluvad mitmed andmebaasid. Võrumaa „Tarõ taivahe“ , P-Tartumaa “Lähme Loojale loole” ja teised, veel soovidest kantud regilaulikud on salapühendusega sellele setu naisele, kelle laulmine paiskas mind…. ei-tea-kuhu.

Tänutundega
Edakai Simmermann