MINA OIAN MEMME UTTE,
mina kaitsen taade karja,
memm teeb mulle uvve kuvve,
taat teeb mulle karvase kasuka,
sulaselle suured sukad,
perepojal peened sukad,
karjalapsel kapukida!
Tuli susi soome alta,
laia käppa laane alta,
kiskus memme kriimu lamba,
murdis taade musta lamba,
ära viis sõge mõlemad.
Viis ja tekst: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 86 (7) ja ERA II 29, 297 (9) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – R. Viidebaum, 1930).
_____________
Lambamäng
Äksi
Vanaaegne mäng.
Tütarlapsed käisid kõik ringi, käed olid nii kinni. Poiss oli keskel – see oli kera-oinas, nigu karjapull või karjaoinas. Mängivad ja laalavad siis:
Mina oian memme utte,
mina kaitsen taade karja,
memm teeb mulle uvve kuvve,
taat teeb mulle karvase kasuka,
sulaselle suured sukad,
perepojal peened sukad!
Kui laalavad, siis tuli üks unt, kui laul lõppes. Unt veis siis ühe nurka. Karjane läks siis lammaid ot’sma. Undil oli jälle tokk kääs nigu vikat, nigu eina niitis, nii…
Karjus tuli juure: „Tere, tere, mees!“
Unt: „Jumalime!“
Mees: „Mis sa tiid siin?“
Unt: „Eina niidan, eina tiin.“
Mees: „Kellele sa tiid?“
Unt: „Lammastelle.“
Mees: „Kes andis?“
Unt: „Jumal.“
Siis karjus ütles: „Sul müts nigu minu lamma nahast. – Kas utetada võin?“
„Jah, võid küll,“ unt vastas.
Kui siis utetas, siis lammad tulid. Siis lammad hüppasid üle kepi, kes üle hüppas ilusti kepsti, sii oli terve, sii jäi ületalve. Kui tasa il’lukeisi tuli nii… luugates, sii ei jää üle talve, sii sai undile.
Igalpool mängisime. Koolis ei ollu, koolmeister ei õpetanu seda.
Viis ja tekst: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 86 (7) ja ERA II 29, 299/301 (9) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – P. Ariste, 1930).