LIISULUGEMISE, liisu eitmine om nigu õnneluus. Mängun määräp tuu rollide jagamist ja olenes johussest, nigu elu sakeste. Onde me ju tiiäme, et kui mängjide ulk om teedä ja liisulugemise tekst niisamate, sis saap kipeste ette rehkendädä, kuis lähäp: kui liisk om määrätu, tulep egälütel oma ülesandega kipeste toime tulla. Liisulugemisi lövvät ka Ülo Tedre kokkupantu Eesti rahvalaulde antoloogian, midä lövvät internetist autori ja päälkirjä perrä.
__________________________________________________________
.
Read more... 0 comments__T r i h v a a - l u g e m i s e d__
1. Võn, Kam, Rõn
1. Trihvaa-lugemine
Latse paneva kõik oma edimätse sõrme kokku ütele põlve pääle ja üts lats loep neid sõnnu: „Issu tissu vanger vissu, tsuker kleini kloos!” Egä üte sõrme pääle korrast näidäten, ütlep egä üte sõrme jaos üte sõna. Kelle sõrme pääle perämäne sõna trehvap, see saap kullis ja nakkap tõisi takan ajama. Kedä ta kätte saap, se nakkap jälle issu tissu lugema. Niisugutse mängu jaos oma ka järgmätse sõna: „Üksin tuksin toome tilka, viksin väksin väänä kokku, mulle saagu tillu tibu, sulle jäägu vällä näbu, koogi mõtsan kulaku leht. Onen token, Toomas piu pau, särg!”
Üles kirjutanud H. Mikkel (H II 56, 622/35 < Võnnu, 1895).
2. Peitemängus loeti:
Üks vanamees läks linna,
tema ratta rumm läks katki,
mitu naela sinna sisse läheb
seda ütled sina.
Üles kirjutanud Ev. Reile (ERA II 31, 207 (2) < Kambja khk, 1930).
3. Laste mängude juures tarvitatavad ütelused.
1.
Siin siin, (seen) põlli seen,
põtra kulli, põvva kulli,
eeli, eeli, kapetannes,
dasses konn, vitsi von,
kõrva lokk, tõrva tünn.
2.
Issu, tissu, vanger vissu,
sahken küünes loos.
Esitanud Ann Kiisel (72 a) (ERA II 31, 124 (5 ja 6) < Tartu < Kambja khk, v – E. Kera, 1930).
4. Laste kullimäng
Lapsed enamiste karjasmaal (ehk vainu pääl), kus hulk lapsi koos, võtavad ühe väikese tüki maad enestele mängu platsis, kellele piirid ümber aetas.
Üks hakkab iga ühe pääle sõrmega näidates ees-seisvaid sõnu lugema:
Entel, tentel, tee-rega,
mentel, vanker, luker, loos!
Kellele viimne sõna loos juhtub, see saab kulliks nimetud ja see hakkab tõisi kinni püüdma. Tõised aga jooksevad kõik korraga mängu platsi pääle laiale, aga keegi ei tohi üle piiri minna. Keda püüdja kätte saab, see saab jälle kulliks, ja mäng läheb nõnda, kui kaua tahes edasi.
Üles kirjutanud Andres Käärik (H IV 4, 512 (24) < Rõngu khk, 1891)
2. ÜKSIN, TUKSIN... (Võn)
Latse paneva kõik oma edimätse sõrme kokku ütele põlve pääle ja üts lats loep neid sõnnu: „Issu tissu vanger vissu, tsuker kleini kloos!” Egä üte sõrme pääle korrast näidäten, ütlep egä üte sõrme jaos üte sõna. Kelle sõrme pääle perämäne sõna trehvap, see saap kullis ja nakkap tõisi takan ajama. Kedä ta kätte saap, se nakkap jälle issu tissu lugema. Niisugutse mängu jaos oma ka järgmätse sõna:
„Üksin tuksin toome tilka,
viksin väksin väänä kokku,
mulle saagu tillu tibu,
sulle jäägu vällä näbu,
koogi mõtsan kulaku leht.
Onen token,
Toomas piu pau, särg!”
Üles kirjutanud H. Mikkel (H II 56, 622/35 < Võnnu, 1895).
