7. SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE (Jh)

Halvad ehted. Ei tohi kiigele minna
Jõhvi

1r_kiik_10_
SAIN MINA, KALLIS, KIIGE PÄÄLE,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka.

Mina nuttades koduje,
alatsedes alla oue.
Tuli minul vasta eidekene,
tuli minul vasta taadikene.
„Mis sina nutad, tüttar noori,
mis sina, ainike, alatsed,
mis sina, viimik, vieretelled?”

Mina mõistsin, kohe kostsin:
„Oh minu hella eidekene,
oh minu tarka taadikene!
Sain mina, kallis, kiige pääle,
ani aisude (aisade) vahele,
nägin mina muilta musta roka,
Annelt need ahedad käiksed
Liisult linna lõngulised,
Maril maani poogelised –
minul vaesel valge rokka!”

„Ära nuta, tütar noori!
Las tuleb suvi, saab sügise,
las tuleb talve aigamööda,
rukist saab siis musta roka,
kaurast saab kalevi kuue,
sõrust (1) saab sõrrike,
õtrast saab siis valge vaiba.”

Ei mina nuta, tüttar noori,
ei mina ainike alatse
ei mina viimik vieretelle –
tänan mina eite, tänan mina taati,
et oled luband musta rokka,
ja siis mulle valge vaiba,
küll saab sõrust mul sõrike,
kaurast mul kalevi kuue!

(1) Sõrd = Neuland, worauf Holz verbrant ist.
Tekst: H II 1, 251 (366) < Jõhvi khk, Puru k – M. Ostrov, O. Kallas < Kai Pundi, 40 a. (1888); viis: EÜS II 757 (140) < Jõhvi khk, Jõhvi v, Puru k < Jõhvi khk, Illuka v. – P. Penna, K. Luud < Mari Nõmm, 66 a. (1905).

Tagged with:
Posted in Noorus