19. TULE MULLE, NEIJUKENE

Tule mulle. Petis peiu

Võnnu

aVo_5_ERA_II_119_402_(73)_1r

TULE MULLE, NEIJUKENE,
tule mulle, noorekene,
tule mulle – mul on külla,
tule mulle – mul on vara -
tule mu külla hoidijasta,
tule mu vara vaatajasta.

Mulle künnab kümme paari,
seementelleb seitse paari,
äestab hobu üheksa.

Tule mulle, neiukene,
tule mulle, noorekene,
ma olen ammu aida tehnu,
ammu aidan maganu.
Sisse tehnu siidisängi,
lae on tehnu latikista,
seinad sea lihasta,
rästased on rääbisesta,
katused kanamunesta!”

Neidu mõistis, kostis vasta:
„Oh sa, petis peijukene,
kavaliku kaasakene -
eks ma eila teil ei käinu,
tunaeila tuld ei toonu:
teil olid hiired ikke-enna,
rotid roomade vahella,
kassid kangasta kuduvad,
nirgid niisi nikutavad!”

Peegu mõistis, kostis vasta:
„Tule mulle, neiukene,
tule mulle, noorekene -
ma panen tööle kerge-ella:
ei käse käsikivila -
käsipuu käed kulutab,
kivivitsa rikub rinna.
Ma panen tööle kerge-ella:
päivast pääda otsimaie,
öösest manu magamaie.”

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402, (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 568/9 (3) < Võnnu, 1895).

Tagged with:
Posted in Nuurus