7. OH SEDA ENNISTA ELUDA (Ran)

Endine elu isakodus

Rannu

1r_ra_25_EYS_III_2719_(37)_1r

OH SEDA ENNISTA ELUDA,
kaunist kasu-põlvekesta,
kus mina ellin esäkodu
kasvin viie velle kodu.
Es näe nälga, es kuul´ kurja,
sääl minu jala tiid es tiiä,
tiid es tiiä, maad es maitsa;
sääl sei sedä kalada,
mes tuli loppen lootsikude,
handa heiten aida ette,
perset pilden pengi pääle.

Sain mina suurele talule,
kus oli kullatu tanumi,
hõbetadu aiavitsa -
sääl minu jala tii teesi,
tii teesi, maa maitsi;
sääl ma sei sedä kalada,
mes oli koolu kotikude,
nälgenu nässäkude -
sääl näi näljä, kuuli kurja.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Pärler (E,StK 4, 11/12 (8) < Rannu khk, Vehendi (Virtsjärve rannas) – E. Ahas, 1921).

Tagged with:
Posted in Abielu