Lesenaise kaebus
Lüganuse
Kus istun – iken
OI MINU MESINE MIESI,
oi minu kalane kaasa,
oi minu tuomi tõinepooli,
oi minu kallis kaasakene.
puhas tõinepoolekene,
säädus sängie täidivine!
Jätid minu, imme, itkemaie,
jätid kulla kurtamaie,
noorel põlvel nuttamaie.
Kus mina istun, sääl mina itken,
kus mina astun, sääl alatsen,
kus mina kõnnin, sääl mina kurdan.
Ikk’ on sirgul silmad märjad,
ja pardil pale punane,
kulla kulmud tilkeessa.
Üksi vaine naisukene,
üksi toidin tuomijani,
kasvatin kanesijani,
laua lapsukõisijani.
Kõik nie toidule tulivad,
lugivad lusikujani,
valitsesid vaagenuida:
sie saab sulle, sie saab mulle.
Ise katsun kaugeelta,
ise varjulta valatin:
mida mulle – ei midagi.
kummad mulle – ei kedagi.
H II 1, 609 (788) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & EÜS XII 1405 (1) Erra v – V Rosenstrauch, Oskar köster < Mai Alasi, 1915.