Orja elu. Ori taevas
Jõhvi
Sulase laul peremehele
PEREMEES, PEREMEHIKE,
anna ästi orjal süia,
ori annab ärjal süia,
ärg annab põhku põllu peale,
põld annab põlveni rammuda,
aita arjani ivada,
kukur kuhjani rahada.
Uueste ütlen ümber jälle,
uueste ümber, taas tagasi,
uuest uusile sõnule,
paremille palvedelle:
kui’t anna ästi orjal süia,
ori ei anna ärjal süia,
ärg ei põhku põllu peale,
põld ei põlveni rammuda,
ait ei arjani ivida,
kukur kuhjani rahada.
Kui ori ära suresi,
orja taeva viidaneksi.
Ulgub Looja ukse eessa,
koputab koja lävela.
Tuleb vastu inglikene:
“Mis sa tahad, orja parga?”
“Tahaksin mina taeva tulla.”
Tehti lahti taeva uksed,
anti temal metta süia,
metta süia, metta juua,
anti tal ase ilusa.
Kui peremees ära suresi,
viidi peremees põrgu poole.
ulgub siala ukse eessa,
koputab koja lävella.
Üüab Toonelda isanda:
„Kes see ulgub ukse eessa,
koputab koja lävella?”
„Peremees ulgub ukse eessa,
koputab koja lävella!”
Lasti peremees põrgu tulla,
anti temal tulda süüa,
tulda süüa, tõrva juua.
See on sulle selle ette,
miks ei annud orjal süüa,
ori ei annud ärjal süüa,
ärg ei põhku põllu peale,
põld ei põlveni rammuda.
Jätvad nälga vaesed lapsed,
vaesed lapsed, lesed naesed,
jäivad vaesed vaimu lapsed,
sulased jäid suuruseta.
Tekst: H II 1, 349/51 (503) < Jõhvi khk, Toila k – M. Ostrov, O. Kallas < Jüri Adorf, 67 a. (1888); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi ja Jõhvi < Vaivara – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, Jõhvi Voka v. Toila k ja Mari Konsa, 76 a. < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara, Peetri v, Utria k (1909).