Oma ja mehekodu. Kuri mees. Joodiku hobune
Jõhvi
NEITSIKENE, NOORUKENE,
kodu maksid sina kulla,
isa õvvesa õbeda.
Said sina sinna saaneessa,
sinna õvveje ujunesta.
Viisi päiva õlleesta –
akkas äia augutama,
akkas ämma augutama:
“Mis oli sinul tuuessanna –
ei olnd obust, ei olnd ärga,
ei olnd lehma lüpsikulla!
Ei sina maksa maasta rooja,
õlekõrt ei õvve päälta,
põhukest ei põrmandalta!”
Oi sinu kuldane palakas,
õbedane tekikene –
eks võind kodu kulletata,
isa aita allitata,
venna varnaje vajuda,
(enne) kui andsid pahal magada,
rivedalle ringutata,
õelalle õiendata.
Ei muista tige tänada,
anda ei aitumada,
juob kõrtsis, trallab kõrtsis,
seli kõrtsi seina ääres,
toop on toika ukse pääl,
käsi kõrtsi kammeris.
Ostab oorile õluta,
litsidelle liiga viina,
pordule õlut punasta.
Oma naene noorukene
lähab nuttes nurga poole,
tükib tühja sängi poole,
lueb seinast lutikuida,
kirjutelleb kirpusida.
Ei lõpe tuli tuasta,
säde ei sängi sambaasta.
Tuleb kõrtsista koduje,
kõrjab kaikad kõrtsi tielta,
väravas tema väänab vitsa,
paneb vitsa vöö vahele,
kaika kalli kaindelaie.
Tuba mürgib tullessanna,
kammer kärgib käiessanna,
kõik tuba tule valulla,
kammer kirka kiirami.
Ei lõpe tuli tuasta
säde ei sängi sambaasta,
Kõik on mehed, kell on mütsid,
kõik on poisid, kell kübarad,
ei ole mehe mieta peassa,
poisi uidu otsa iessa –
mesilaise miel on peas,
erilase kiel on suus.
Kõrtsis juob tema kõige päeva,
kõrtsis kõige sie nädali.
Obu koogussa koonutab,
alli aia kääkussa,
silmad süövad, suu valatab,
lakka paugutab paberi,
saba lõhub lõuendida,
kabjad kangasta kujuvad.
Küll tunneb tubaka juua,
kena piipuda pidada,
lassa suitsu laksamista –
ei tunne tubada tehja,
tua nurka nukistata,
tua kaba kaustata,
panna pangele varuda,
lüllitata lüpsikuda,
kiu(1) kõrva kirjutata.
Tekst: H II 1, 449/52 (613) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Mölder, 60 a. (1888); viis: EÜS II 756 (135) < Jõhvi khk, Kurtna m. – P. Penna, K. Luud < Liina Krassmann, 23 a (1905).