Tütred vette
Lüganuse
EHITELIN VELJEKESTA
ehitelin, kehitelin,
luulin linnaie minema,
saksa askelid ajava,
herra killa kiigutava,
rohu raamatu vedava.
Veli kõndis kosja teeda,
ai neiu asja teeda.
Tuli kosjasta koduje,
lei kübara laua pääle,
kindad kübara pääle,
sadul salvu serva pääle,
saapad sadula pääle,
piitsa ukse piida pääle.
Ise pääle itkemaie,
kummuliste kurtamaie.
Eit läks juureje küsima:
„Mida itked, poiga noori,
mida, ainuke, alatsed,
mida, veenik, veereteled?”
Veli mõisti, kõhe kosti:
„Sedap itken, eidekene,
Sedap kurdan koorijani:
eivad tule mulle neiud,
ihadele elmikaulad,
sõidatele sõrike-seljad,
muhadele mustad kulmud,
valadele vaskivaiad –
eidel palju tütarida,
pali pauva tahtujuida,
laheb pali paigasida,
enam neido ehte´eida.
Mino ella eidekene,
vee tütared vedeje,
kanna lapsed kaivudeie,
lapsed alvad hallikaie,
lapsed kallid kaivudeie!”
Eit õli hullu uskuma.
vei see tütared vedeje,
kands see lapsed kaivudeie,
lapsed alvad hallikaie.
Toodi see ilu minija,
armas aine poja naine.
pandi kangas kangaspuile,
linane ligi lageda,
takune taha tubaje,
toimine toa edeje,
udu kangas ukse suuje,
peeni piira päälissija:
ei kudund ilu minija,
armas aine poja naine.
Kaksi päiva, üksi vaaksa,
küünar kümnela nädala;
kangas suitsuje suresse.
palavaie pakastuse,
ebemeie hingastuse.
Kangas palus palvella,
eiti ellila sõnula:
„Veega minu vee teele,
kandke karja tee radule!
sääl minu karjatsed kuuvad,
tule toojad tuisutavad,
vee toojad veeretavad,
karja käiad käävitavad,
õitsilised löövad õtsad.”
Eit läks itkedes vesile,
aladessa hallikalle,
lei see vitsaga vedeje:
„Tuiske, tütared, veesta,
lapsed alvad, allikasta,
tuiske kangasta kuduma,
paberista paugutama,
louendesta lõksutama!”
Vastas see vanembi tütar,
kõhe kostis keskimine,
jälle ütles järgimine:
„Et õle minu emani,
et õle kallis kandajani –
meri on minu emani
kallas kõrge kandajani.
Meri sööti, meri jooti,
meri minu mehele saati,
kilud tegid kindaida,
kalad tegid kapukaida,
latik laia vöö kudusid,
särjad särkie pilutid.”
Tekst: H II 8, 795/800 (4) < Lüganuse khk – Johann Petrowitsch (1889); viis: EÜS VI 872 (2) – August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).