Ema haual
Võnnu
Tütre kurbus!
TULEVA NII PIKÄ PÜHI,
pikä pühi, armsa aea.
Mu läävä esäle-imäle,
kohe lää mina vaene?
Mull pole essä, mull pole immä,
mull pole õiget õpetajat.
Kõrdsi uss ja letilaud –
nii minu esä, nii minu imä,
nii minu õige õpetaja.
Söödi ma karja, joodi karja,
ai ma karja kabelihe,
esä-imä havva pääle.
„Tule üles, imäkene.
tule toime tunnistama,
tule kangast kaema!”
„Ei ma jõvva, tütrekene –
käe-luu mull katest katki,
sälä-luu mull säitsmest katski,
jala-luu mull jakust katski.
Minu man om mullahaisu,
suu man mull surmahaisu,
käte man mull kääpahaisu,
varvaste man vaglahaisu.”
„Tule iks üles, imäkene –
ma tuu lipet livvakuga,
lämmä vii tuu länikuga,
mõse suu mant surmahaisu,
käte manta kääpahaisu,
varvaste mant vaglahaisu,
muult ihult mullahaisu.”
„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota!
Kes om seda enne näinud,
enne näinud, muiste kuulnud,
et om maita maasta tõusnud,
raibe auasta ülenud,
mis om ammu hauda pantud,
ammu hauda mulla alla,
valge laudade vahele,
kena kirstu keskeella!”
Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üls Taavid Lätti (H II 29, 717/8 (11) < Võnnu khk, 1889), täiendatud (EÜS VII, 2667/8 (41) < Kambja khk – J. Sossi < Mari Paabu (60 a), 1910).