Tule mulle. Hea ja kuri mees
Sangaste
POISI’ LUODU PETIJÄS,
petijäs ja võtijas:
„Tule mulle, näio noori,
kallu’ mulle, kabo käpe!
Ma vii pilliga magama,
kandelega kamberede,
ma pane pilli piida pääle,
kandle kammerde lävele.
Mull om majan marjapuu,
uss-aijan uibopuu.
Ma tie tinatse redeli,
vala vaski varvakese’ –
üles minnä’ uibode,
maha tulla’ marjapuust.
Mull om lauta lambeid,
katsi lauta karjakeist,
muru täüs mull mullutsiid,
tieraa’ timatsiid,
mull om lauta nüssevida,
katsi lauta kandevida!”
Sai peiule peräle,
sai kaasa kamberede –
viidi piidsale magama,
karbatsile kamberede,
pan’ti piitsk piida pääle,
karbats kammerde lävele.
Laut ol´l´ täüsi taiva-vett,
katsi lauta kao-vett,
muru ol´l´ täüsi musta muta,
tieraa’ vitsaraid.
Naksi näio küsümä:
„Kos jäi majast marjapuu,
uss-aijst uibopuu?” –
Mado söönü’ marjapuu,
ussi’ söönü’ uibo juure’.
Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 366/7 (2) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).