Hea ja halb mees
Sangaste
MEID OLI KATSI SÕSARIDA:
läbi toomingu tullime,
läbi aaviku astime,
tõne tõselt küsitelli,
küsitelli, mõistatelli:
„Kumbes, sõsar, sinu elu?”
„Halb om, sõsar, minu elu!
Kotun kolm om pata tulel,
kolm om kulpi sisenna,
kolm om manna matsajeda –
esi nuutsu nulga taga,
esi saisa saina taga.
Muru oli täis muta-porri,
tii-raa vitsaraagu,
kavvest ol vii kandamine,
üle aia astumine. –
Panni palgi purdeessa,
nõrga koju (kõivu) nõker-puussa.
Käisi üle käskijala,
üle joosi joogi tuuja –
palgi alla paenusive,
nõker koju (kõiv) nõrkusive!
Kumbes, sõsar, sinu elu?”
(Tõne ütel:)
„Hää om, sõsar, minu elu!
Üits om pada mul tulella,
üits om kulp ka sisenna,
esi manna maitsamanna;
ei ma nuutsu nulga taga,
ei ka saisa saina taga.
Kavvest ol vii kandamine,
üle aia astumine –
panni pirru purdeessa,
kuusenõgla nõker-puussa.
Käisi üle käskijala,
üle joosi joogi tuuja,
ei küll painu pirru purde,
ei ka nõrku kuusenõgla.
Muru oli täisi mullikiida,
tii-raa timmantsiida.”
Viis: Anna Kits (86 a) (RKM II 225, 596 (1) < Sangaste khk, Tagula k, Kaja t – H. Tampere, 1967), tekst: Kadri Falkenberg (76 a) (ERM 144, 20/2 (32) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kuuli t – August Karu, 1920).