Noorik kodus käimas
Sangaste
ÜTS´ EP OLLI MA IMELE,
üts´ ep olli ma isele (isa, esä),
üts ep sĩsar viiel vellel,
nado viiel vellenaisel.
Viidi kavvede kanane,
üle vete ütsi lats´i –
es saa kuul ma ime kuulda,
ajastajal ise näta:
kuus sai kurel linnada,
nädälas sai näiol minnä,
päävas sai pardsi linnada,
ajastajas ani linnada.
Kuul küdsi kukel-leibä,
ajastajal aho-vadsa,
ehtse käümä, minemä.
Vei vadsa vangeride,
lasi leevä lahterede,
ette panni ise iiru,
veere pääle velle virga’,
pandelede peio paadi.
Naksi käümä, minemä,
sai ise nurme pääle,
velle laja langa pääle.
Iest irnaht´ ise iiru,
kõrvalt irnaht velle kõrbi,
pandelesta peio paadi.
Johtu ise kuulahtama,
ise tul´l´ vällä kaema:
„Kuu tule, päiv tule,
ago astus mie’ ainamaal!”
Johtu sĩsar kuulahtama,
sĩsar tul´l´ välla kaema:
„Kuu tule, päiv tule,
ago astus mie ainamaal!”
Johtu ime kuulahtama,
ime tul´l´ vällä kaema:
„Kodu tütäri tuleva’,
kodu langu laskenese!”
Ime ruttu ruoga kietmä,
veli virgast viina tooma,
sĩsar´ paras´ pata mõskma,
ise äkki är´gä tapma.
Imekene, memmekene,
är’ sa ruttu ruoga kietku,
vellekene noorekene,
är’ sa virgast viina toogu –
es ma tule’ söögi tõtu,
es ka joose’ joogi tõtu:
ma tulli oma ime tõtu,
oma ime armu tõtu.
Mull jäi kodo kolmi sööki –
ahjo jäi mull aneliha,
lavva pääle lambaliha,
panni pääle pardsiliha.
Viis: Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 3, III; 16 VI-5 < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925; teine viis: Katri Susi (60 a) (EÜS VI 214 (110) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909); tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 397/9 (47) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).