Hea ja kuri mees
Võnnu
Kuri ja hüva mees
NEITSIKENE, NOORUKENE,
kirjupihta peenikene,
ära jookse joomarille,
kohe kõrtsi käimarille!
Tunneb joomari hobune,
kõrtsi käimari kübara,
lakekoera laugukene:
ise joob kõrtsis kõige päeva,
kõrtsis kõige see nädala,
hobu koogussa konutab:
silmad söövad, suu vaatab,
kabjad kangasta kujuvad,
saba loobib lõuendida.
Küllap tunnub kurja meesi:
kui tuleb kõrtsista koduje,
üles tõstab teki sõrva,
harutab palaka sõrva,
võtab piitsa piida päälta,
kaika kamberi lävelta,
lööb ta selga seitse hoopi,
kaelale kaheksa hoopi,
mööda külge kümme hoopi,
pähe peksab märjad männid,
kuivad kuused kukkelaie,
kaelale kased kõverad,
selgaje sinised lepad.
Kisub siis riidu kinnastesta,
saab siis süüda söömisesta,
viga veegi toomisesta,
jagu jalge-rättidesta.
Küll tunnub hüvane meesi
ja tunnub hüvase naine
kübarasta, kinda’asta,
sadulasta, saapa’asta.
Kui tuleb kõrtsista koduje,
üles tõstab teki sõrva,
harutab palaka sõrva:
„Tudu, minu toomekene,
maga, marja-varrekene,
hinga, oa-kaunakene!
Sa oled tüki tööda teinud,
kõva kangasta kudunud,
ma kõndinud kõrtsi teeda,
hulga hukanud rahada.”
Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 186 (14) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), tekst: Anna Kiisla (71 a) (E 71376/9 (1) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Amaste k – kirj. Karl Kiisla (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil.), 1930).