Endine elu. Isa ja mehe kodu
Rannu
OH SEDA ENNISTA ELUDA,
kallist kasupõlvekesta,
kui me kasvime koduse,
istsime isa toassa.
Olin kui uba ilusa,
käisin kui käbi kenaste,
uaõisi uhkeeste,
ernevarsi valgeeste,
linaseeme sirgeeste.
Olin kodu, maksin kulla,
venna õues veeringida,
taadi õues taaderida.
Veersin kui muna murule,
keersin kui kera kesale,
õunakene pääle õue.
Ei rikund muna muruda,
ei rikund kera kesada,
õun ei rikund õuekesta.
Muna teeb muru sileda,
kera teeb kesa tasatse,
õun teeb õue ümarkuse.
Siis ma sain seda kalada,
mis tuli mängides mäele,
karates tuli kaldaesse,
lusti lüies loodsikusse.
Sain sis välja võeraale,
sain sis kallis kaugella,
tütre teisele talule.
Ei sis maksnud maasta rohtu,
maasta rohtu, puusta lehte,
jala alt seda porida,
mis on kahe kanna alla,
viie varvaste vahela.
Sis kuuldi kära kulasse,
taplus teisele talule,
öeldi mind külla sööjas,
külla sööjas, külla joojas,
külla kandijas kulasse.
Mina mõistin kohe kosten:
„Mes saab veest viia külasse,
aganist saab anda muile,
taarist teisele talule?”
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 113/4 (20) < Rannu khk, 1889).