Ema haual
Puhja
ÜSNA VÄIKE OLLI MINA,
kui ju mateti mu ema.
Karjas käisin leidsin mina,
kus oli matetu mu ema –
valge mäe liiva sisse,
suure raske mättä alla.
Mina kostsi oma emäle:
„Tõsta pääd, mo emäkene!”
Emä koste mulle vasta:
„Ei või tõusta, tütar vaene,
rist om raske ringutada,
kaelas käs’si kergitada.”
Mina kaiba oma emäl,
mes mul tegi võõras emä:
võõras emä minnu pes’s,
kolm kõrd mulle vitsu and’,
võõras emä minnu saat’
uibuaida vitsu ot’sma.
Sii uibu läikse õilmi täis
ja minu silmad pisaraid,
uibust maha kukkus õilmi
ja minu silmäst pisaraid.
Laulnud Maali Kikkas (20 a) (EÜS VI 719 (24) ja EÜS VI, 753/4 (22) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).