Memme vaev. Kasvatus asjata
Puhja
EMAKENE, MEMMEKENE,
enam vaeva näid minusta
kui ju muista tüterista:
sülen hoidsid süvvena,
kaelan karja saateena,
põllen hoidsid põimeena,
rüpen rüga lõigatena.
Mis sai memmele minusta,
mis sai abiks haudijale?
Silmavetta, söämevalu –
ikku sai imetajale,
silmamärga mähkijale,
käe külma kandijale.
Tugi muile tuhnakile,
abi muile ahnusile,
sooriku soolatooja,
veeriku vee vedaja,
tihnaku tuletegija,
laisa latse hällitaja.
Oles tiidnü memmekene,
et must kasvi kahjuline –
võinu viiä vettä-tiile
võinu kanda kaivu-tiile,
võinu ojja uputede!
Sääl oles purik pursti tennü,
ahun hamme sälgä annu,
säinäs oles mul särgi tennü,
latik laia vüü kudanu.
(purst = sinine kampson voldi küllen)
Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (44) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a) (EÜS V 1226 (12) < Tartu l. < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), täiendatud (ERA II 85, 272 (53) < Tartu < Puhja – H. Tera < Kadri Helgilt (sünd. 1850), 1933).