Memme vaev
Puhja/Rannu
OLGU TERVE MEMMEKENE,
tõisest terve taadekene,
olga terve hoidimasta,
oidimasta, opemasta!
Oidis mind hobuste jalusta,
kaitsis karja tee rajalta,
kirju karja keskeelta.
Ei saand ma armi palgeesse,
täppi täiesse näosse.
Oidis sinna ooneesse,
kaitsis sinna kammerisse,
kus need kangat kuuti,
lõvvendised lõksutadi.
Olga terve memmekene,
et ei sundind sulaste kuuldes,
noomid noorde meiste kuultes –
sundis soola kelderisse,
noomis nukkade tagaje.
Nüid sain sinna talusse,
kus om ärtu äia nimi
kus om ärtu amma nimi,
Püha Jüri peiu nimi,
vennad kui viru varessed,
õed kui harju harakad.
Sääl on käli rauda-käppa,
kisub ta tule roobita,
sääl om küdi küira-sälga,
kannab ta terad kotita,
sääl om nadu narmasjalga,
pühib ta tua luvvata,
sääl om ukses uherdi augud,
sala-augud sammastesse,
kust ma vahin ämma kurja,
kust ma vahin äia kurja –
minijal om mittu viga,
ämmal ei äda kedagi.
Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 344/5 (22) < Rannu khk, 1889)