Puhja
Kaasa kadunud. Neiud naervad
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi Maari mäella,
sinilillede seana.
õbesille, õlgeille,
kuldaille, kõlkeille.
Seni õde õlmast lännü,
kaasa kõrvalta kadunu:
jälle lännu järve poole,
teeraa ranna poole.
Lätsi perrä otsimaije,
näije sääl neijut kõndivat
lina vai päädä liikuvat.
Milles neiju meida naari,
külätüdruka teoti?
Sellep neiju meida naari,
külätüdruka teoti,
et ei ole sellän siidivesti,
öölen poe pussakita,
jalan saksa saapiida –
neijul sellän siidikleiti,
kukkurinna kuldakammi.
Sellep neiju meida naari,
külätüdruku teoti.
Viis: Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 729 (63) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 514 (5) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).