Puhja
Pole ehteid, poisid põlgavad. Halval ajal sündinud
MELLES POISI MINU PÕLGVA,
melles laidi laia kaabu?
Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et mull põlle pakkelane,
ame alusta (halvusta) linasta (linusta),
nõgesetse nõnarätti,
kanepitse kaalarätti.
Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et ma sündi sügiselta,
sügiselta, keväjälta;
es ole vetta virutata,
lobjahutta lopputada –
sügiselt oja sügava,
keväjälta laine laia.
Kae talu tütterida –
neil om põlle peenikese,
ame häüsta linasta,
ole_ei ne enne (ema?) tettu,
enne vokki voorutetu,
enne ketsu keerutetu –
ne om külan keerutetu,
küla vokki voorutetu.
Külimit käüs külanna,
jahumatt täll massi palga,
terasalv töö tenassi.
Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Ann Sirel
(H IV 3, 817/8 (3) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).