Kaevul kosija. Tule mulle
Võnnu
SÕIDA, SÕIDA, SÕNNIKENE,
vala teeda, varsukene,
sõida neediste koduje,
marssijate mõisaje.
„Tere, tere, neiukesta,
tere, neidu noorekene,
vea vetta virge-esta,
lahe konku kõrge-esta –
anna mu hobule juua,
anna hallile haisutada,
kimmelile kinnitada,
mustale muidu nuusutada.
Ma olen vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
härra kirja kandija.”
„Oh sina petis poisikene –
milles so ame aetu,
milles sukad soonitedu,
milles hobu ummis rauus,
milles täku täisi naelu? –
Sa pole vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
härra kirja kandija –
sina oled kosilane!”
Peigu mõistis, kostis vasta:
„Mull on kodu kolmi seppa:
üks paneb hobu ummisrauda,
teine täku täisi-rauda,
kolmas saani sakeldeleb.
Mull on kodu kolmi õde:
üks see ajab amme-eida,
teine soonib sukkesida,
kolmas vilti vikeldeleb.”
Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 186 (14) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 567 (1) < Võnnu khk, 1895).