Laiska neiut kosimas. Oleks
Võnnu
SÕIDI MA (SINNA) SUURELE TALULE,
kos om vaskitse värava,
hõbedase aija vitsa.
Sääl mull anti süvva-juvva,
panti mu padjule magama,
siidi sängi hingama.
Sääl mina kaije kavalusta,
kuis ni näiju tööda teeva. –
Kukk küll laulis eesmast puhku –
näiju käänis ühte külge,
kuk küll laulis teista puhku –
näiju käänis teista külge,
kuk küll laulis kolmat puhku –
näiju karas karjaaida,
hakas lehmi lüpsema.
Võti mina hobu tulba küllest:
„Jumalaga, näiju esa,
jumalaga, näiju ema!
Ei ma võta siista näidu –
siin on laisa näijukese!”
Sõidi ma üle Rõngu nurme,
Rõngu näiju minnu näiva,
Rõngu kaaba minnu kaiva:
„Kae. kus sõidab noori meesi –
uhkema kui aidameesi:
hobu ees kui hallas hein,
piitska peon kui pilliroogu!”
Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402, (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 573/4 (12) < Võnnu, 1895).