5. VÕÕRAS EITE, VÕÕGAS EITE (Lüg)

Oma ja võõrasema
Lüganuse

31_vooras_eite_1r_
VÕÕRAS EITE, VÕÕGAS EITE,
võõras taati, võõgas taati,
võõras võõrite tuassa,
kõverite põrmandalla,
sie sunnib sulaste kuulle,
nõub nuorde mieste kuulle,
õpeteleb orja kuulle;
sie läeb õue üüdamaie,
katuselle karjumaie,
räista alla räiskimaie,
redemelle rüökimaie:
„Tuise, litse, lüpsa lehmad,
kari uora, saada karja,
valge lits, vasikad juoda!”

Oma eit on eidekeine,
oma taat on taadikeine,
ei sundind sulaste kuulle,
nõuvund nuorde mieste kuulle,
õpetanud orja kuulle;
sie ai üles illukeiste,
salamiste satuteli,
kogemata kopoteli:
„Tuise lindu, lüpsa lehmad,
kallis tütar, saada karja,
valge lind, vasikad juoda!”

(Muie kari kaugeella,
Meie kari kardinassa;
Muie mullikad murulla,
Meie mullikad muhavad.-)

H II 1, 639 (834) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)

Tagged with:
Posted in Lapsepõlv