Öösel üksi
Vaivara
TAAT LÄKS EIDEGA MAGAMA,
vend läks nuore nuorikuga,
ode läks oma mehega. –
Kellega mina vaene?
Mina kirbuga konelen,
lutikaga loin mina luori.
Kellel kurdan kurvad mieled,
aled aigedad südamed? –
Kivile keriku tiella,
papi välja paasidelle.
Kivi on korge, ei konele,
paas on laia, ei pajata.
Tekst: H II 1, 46 (58) < Vaivara khk, Härmamäe v – M. Ostrov ja O. Kallas < Pärtel Kesküla, 59 a (1888); viis: EÜS VI (884) 55 < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a. (1909).