2. EMAKENE MEMMEKENE

Vara vaeseks

Otepää

ote_10_EYS_V_150_(65)_2r

Vaese latse kaibus

EMAKENE MEMMEKENE,
mes sa minno maha jätit?
Maha jätit marja-suuro,
põrmandule põlve-koru,
läve ala läätsa-suuro,
muro pääle muna-suuro.

Meelde tule memmekene,
meelde memme armokene,
söämede süvvehenna,
kõrvo teeda kõndeenna.

Lätsi ma koa lävela –
Es ole kotta kutsujata,
Lätsi ma tare lävele –
Es ole tarre tõstijatta.

Oma ema – armu-ema,
võõras ema – võhlo ema:
andse pala – ütel paljo,
andse raase (raasukese?) – ütel rasse,
andse tühja – ütel tüku,
andse kiibu – ütel keku.

Kon ma istu, sääl ma ike,
kohe murro, sääl mureta,
kohe saisa, saina like.
Sija tekkis tiigikene,
kogus kogre-järvekene,
kost saa vetta karja joota,
küla hobesta ojada, (ojutada)
velle varsu valadata,
näitsikil sai närtse mõske.

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles A. Anton (EKS 8° 3, 102/3 (10) < Otepää khk, 1874), täiendatud (H III 22, 65 (6) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde < Ann Kütt, 1895).

Sildid
Postitatud Latsepõlv