2. ÄRÄ TUNNET IMÄ LATSE

Oma ja võõrasema

Otepää

ote_20_EYS_V_148_(53)_1r

Peretütar ja vaenelaps.

ÄRÄ TUNNET IMÄ LATSE,
imä latse, esä latse:
kerikule minneen
läävä aita ehtimä,
pääle aida päätima.
Aja sä’lga peenu amme,
nigu udsu taivaen,
ette pand ta suure põlle,
nigu velle aida usse,
rinda pand ta suure sõle,
nii kui kuu taivaen,
kaala heit ta elme-kõrra,
nii kui vihma vikakaari.

Kohe läävä vaese latse?
Läävä mõtsa ehtima,
pedästikku päätimä,
küsse aavalta ameta,
küsse lepält linnikida,
kadajalta kapputit.
Sääl ta ikule isosi,
silmä viile tal veerisi.

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutasid üles J. Kivisaar, J. Birkenbaum (H II 31, 509/10 (5) < Otepää (ja Rannu ?) khk, 1889).

Sildid
Postitatud Latsepõlv