5. JAANIKENE, SAANIKENE

Laiska ja virka neiut kosimas. Tõbine naine

Otepää

aote_25_EYS_V_149_(61)_1r

Saan

JAANIKENE, SAANIKENE,
tie mul tille tõllakene,
üle mere minna, tulla,
takast Narva naista võtta,
liina minna Liisu perra,
alevide Anne perra.

Es saa liinast Liisu tuojat,
alevista Anne tuojat,
takast Narva naise tuojat.

Lätsi kodu ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes sääl tie pääl vasta tulli?
Veli tie pääl vasta tulli.
„Mis sa iket, vellekene!”
„Miks ei ike, vellekene!
Es saa liinast Liisu tuojat,
alevista Anne tuojat,
takast Narva naise tuojat.”
„Ärä ike, vellekene!
Läämi, läämi, vellekene,
läämi suurele talule.”

Sõitsime suurele talule,
kaeme näiu kavalusta,
kuis see näiu tööda tege.
Kuke kirgi edimalta –
näiu es pane teaduvaski,
kuke kirgi tõista kõrda –
näiu kääni tõise külle.

Jumalaga, näiu esa,
Jumalaga, näiu emä –
sie_ks näiu – laiska näiu!

Sõitsim, sõitsim, vellekene,
sõitsim kehvale talule.
Pandi meid patjule magama,
siidisängi hengäma.
Kai mina näiu kavalusta,
kuis see näiu tüöda tegi.
Kuke kirgi edimälta –
näiu karas karja aida,
vasikide vaieele,
kirivide keskeele;
ajasi läbi hobeste talli,
ladusi läbi lambalauda.
Kuke kirgi tõista kõrda –
näiu karas tõista kõrda.

Sie_ks näiu – virka näiu,
sie_ks näiu minu perält -
viisi alla hainamaale,
kandel kulla kaari pääle –
vali ol villa (vilja) põimamaie,
latus kaari laskemaie.

Äär oll ainakaari pääl,
olli illus ja punane.
Naksi äkki ägisema,
põllepaelust paisunema,
kängarihmust risuma.

Lätsi mina kurru ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes tull manu küsima?
Ema tull manu küsima:
„Mis sa iket, pujakene?”
„Miks ei ike, memmekene:
võti mullu naise noore,
toona-mullu tõise poole -

viisi alla hainamaale,
kandel kulla kaari pääle –
vali ol villa (vilja) põimamaie,
latus kaari laskemaie.

Äär oll ainakaari pääl,
olli illus ja punane.
Naksi äkki ägisema,
põllepaelust paisunema,
kängarihmust risuma.”

„Ärä ikke, pojakene!
Pane likku linnaseida,
odrad jõkke otsete,
vana tuori turdunema,
vana vaadi vindsunema!
Jummal annap tillukese,
punapääga poisikese.”

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 515/7 (22) < Otepää khk, 1891).

Tagged with:
Posted in Nuurus