9. KUI MA OLLI ESA KOTUN (Rõn)

Endine elu. Isa ja mehe kodus

Rõngu

1ro_1_EYS_II_19_(65)_1r

Kurjal mehel. Neiu kodu

KUI MA OLLI ESA KOTUN,
esa kotun, ema kotun,
esa kutse hellikussa,
ema ellas tütrekeses,
veli kutse verevas munas,
sõsar hõppe sõrmusses,
muu pere kuts muru munas.

Meil es puudu puhas ame,
kaa es (ega?) kaltsa linatse,
valge räti vakja otsast,
siidiräti seina päälta.

Oles ma teednu tilluke,
unen nännu ulluke,
et mu kurjale kositi,
pahatsele pandanesse -
tulle viskas viinatoobi,
katusselle õllekannu!

Tähendus: See laul läheb mitmes tükis pikemaks aga ta jääb siin poolele sest et siin niisugutsid sõnu ette tuleb mis mitte kirjutada ei sünni.

Viisi ja teksti kirjutasid üles Peeter Kurg ja hr. Bruus (EÜS II 19 (65) ja EÜS II 84 (65) < Rõngu khk, Aakre, Pühaste k, 1905), täiendatud (E 20301/2 (3) < Rõngu khk, Savi t. – A. Käärik, 1895) (= identne H IV 4, 513/4 (25) < Rõngu khk. – Andres Käärik < (?) L. Uibu, 1891) ja (E 18164 (14) < Rõngu khk – Andres Käärik, 1894) (= identne H IV 8, 769 (11) < Rõngu khk, Savi t. – A. Käärik (1896).

Tagged with:
Posted in Abielu