10. KES TÕI (MUL) SÕA SÕNUME? (San)

Venna sõjalugu

Sangaste

1r_v9_10_ERV_156_(1160)

KES TÕI (MUL) SÕA SÕNUME?
Vares tõi sõa sõnume,
arak kandas vainu keele.
Kes peab sõtta meil minemä?
Sõsar peab sõtta meil minemä!

Esa võt keerilde (1) kõnelda.
„Ei või sõsar sõtta minnä!
Veli peab sõtta minemä -
vellel om sõrme sõmerestä,
käevarre vahterestä,
õlaluu olli uibustä,
külleluu olli künäpuust.”

Esä õsti (osti) hobese,
esi osti, esi ikki;
veli valmisti vankerit,
esi valmisti, esi ikki;
ise (isa) triiki taoslauda,
esi triiki, esi ikki;
emä aie ammeide,
esi aie, esi ikki;
sõsar sõrmits kindaidä,
esi sõrmits, esi ikki.

„Vellekene, noorekene,
konas sa sõast kodu tuled,
konas su lastas lahingust?”

„Sõsarakene, linnukene,
ei ma enne sõast tule,
ei mu lasta lahingust,
kui ne oru olut jooskva,
mõtsa veere viret andva,
aina landa (ladva?) aaniket.”

Kui ma sõast kodu tulli,
kui mu lasti lahingust,
tulli esä, es tunne minu,
tulli emä, es tunne minu,
tulli sõsar, tunse minnu.

„Kost sa tunned, õekene?”
„Kost ma tunne, vellekene -
kireviste kindäistä,
aetuist ammeidest:
sest ma tunne, vellekene.
Vellekene, noorekene,
oppa mulle sõa ohtu,
kaiba mulle sõa kahju –
kas on sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”

„Sõsarakene, linnukene,
ei ma ohka sõa ohtu,
ei ma kaiba sõa kahju.
Mõse saapa mul savista,
uha hobu roosteestä,
pühi minu püssiravva,
mõse minu mõõgaravva -
sis ma ohka sõa ohtu,
sis ma kaiba sõa kahju.

Sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis -
sõan olli armas hallast mõõka,
kallis kangepää hobene.”

1 – keeride?

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 175/8 (12) < Sangaste khk, Uniküla v – Friedrich Kuhlbars, 1869 (kogutud), 1889 (saadetud).

Tagged with:
Posted in Ilujutulidse laulu