Surma sajatus. Vara vaeslapseks
Lüganuse
TAHAN MINA SURMAGA KÕNELDA,
tahan mina taudi augutada –
tappis isad, tappis emad,
tappis päälta pää-vanemad,
õtsasta õsa jägajad,
alta laua aitijada,
leelta leeme keitijada.
Jättis mind onude oida,
jättis mind tädide täite.
Onu ois minu ühe päivä,
tädi ois minu tõise päivä,
lell minu lepitas nädälä.
Onu leib oli ooleline,
tädi leib oli tärneline,
lelle leib oli leinaline,
sõse (1) leib oli sõlmiline.
Kisendid emani kitsed,
määgisid emani lambad
küla naiste niitadessa,
ammusid emani lehmad
lelle naiste lüpsadessa,
irnusid isa obused
onu poigide ajades,
ammusid isani ärjed
lelle poiste kündadessa.
Onu ütel mu oolimatu,
tädi ütel täidimatu,
lell mo ütel leppimatu!
1 = isa sõsar
H II 1, 590 (768) < Lüganuse khk., Saka k. – M. Ostrow & O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888) ja H II 1, 605/6 (783) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)