Põlatud laps
Jõhvi
Mutiks mättasse
EMA MIND PÕLGAS PÕLVILTANNA,
isa põlve juurestanna!
Ku pidin mina menema,
ku pidin pia panema?
Ale õli menna allikale,
pime pilveje pugeda,
kõrge tõissa taiva alle!
Läksin müttist mättäeie,
rottist roho-põõsa´eie,
siilist sippelgapesaje!
Rott tõi mulle ruosipõlle,
siil tõi mulle siidipõlle,
konn tõi kulla-kierolise!
Panin mina põlled ette´eie,
läksin iljudes isale,
läksin iljudes emale,
kaljudes mina kammerie!
Isa üüdis tua iesta,
ema kaljus kammerista:
„Kelle sie ilus emanda,
kelle sie punane prouva?”
Mina muistsin, kui ma kostin:
”En ole ilus emanda,
en õle punana prouva,
en õle pärtli päivä paiste,
ega kupja kuu valuke,
ega kiltri kirjas tähte –
sie on isa alba lapsi!”
Tekst: EÜS VI 1121/2 (295) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k – A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909); viis: EÜS VI 891 (77) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik, P. Penna < Lienu Kilk, 58 a (1909).