Tütred vette
Jõhvi
VENDA KÕNDIS KÕS´SATIEDA,
ajas neiu asjasida.
Tuli kõs´sesta kodoje,
viskas kübar laua piale;
kübar lauda, kindad piale,
ise piale nuttamaie,
kummuliste kurtamaie:
“Miks ei tulned neiud mulle? –
Eidel palju tüttärida,
palju tarbe (turbe?) tahtujuida!
Emakene, ennekene,
vie sina tüttäred vesile,
kanna Anned allikaie,
Marid märja laineteie!”
Eit õli ullu uskumaie,
nõder nõu võttamaie:
vei tema tüttäred vesije,
kandas Anned allikaie,
Marid märja laineteie!
Tuodi sie ilus minia
ja siis ainik-poja naine.
Pandi kangasta kuduma:
kudus, kudus, koppis, koppis,
üksi pääva – kaksi vaksa,
küünarta kümmeda nädala,
seina seitseda suveda!
Kangas palvella palusi:
“Viega mind vesirajule,
kandke minu karjatiele!
Las minu karjatsed kuovad,
vietuojad vieretavad,
karjakäijad käävitavad!”
Eit läks itkedes vesile,
alades läks alla vetta:
“Tulga, tüttäred, viesta,
tulga, Anned, allikasta,
Marid, mürja lainetesta,
tulga kangasta kuduma!
Kangas suitsuje suresi,
palavaie paugasteli.”
Ann sie vastas allikasta,
Mari marja lainetesta:
“Ei ole sina emake!
Meri on meie emake,
meri on meie isake!
Meri meid süedab, meri juodab,
meri meid mehele saadab!”
Viis: Jakob Ploom (74 a) (EÜS VI 892 (83) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mai Papa (73 a) (EÜS VI 1023/4 (179) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909).