Poiste tundmata saatus
Lüganuse
Mõõga ihumine
OI TE VAISED NOORED MEHED,
kas te teate, kuhu te saate,
kuhu ulka te ujute,
kuhu sekka te saate,
kuhu vakka vaagitakse?
Ei teil aita annetasse,
ei teil kirstu kingitasse,
kasti kaasa ei kannetasse,
aida täit ei andeeida,
kirstu täit ei kindaaida,
laeka täit ei laheaida (1).
Tütruk viiasse mehele,
sellel aidad annetasse,
sellel kirstud kingitasse,
kastid kaasa kannetasse,
aida täied andeeida,
kirstu täied kindaaida;
äi sääl kingib ärja paari,
ämm sääl kingib kitsikese,
annab alli tallekese,
tõutab tõmmu vasika,
et saab rikkast riideelle.
Mind vaid sõlmeta sõdaje,
mind vaid värvita vägeje.
Ei mul aita annetasse,
ei mul kirstu kingitasse,
kasti kaasa kannetasse,
aida täit ei andeeida.
Mis mul aidast annetasse?
püss minul aidast annetasse,
kiiver kirstust kingitasse,
pajuniit (pajukit?) mul paisatasse.
Ei ole orjalla omada,
sulasel ei saatijada,
vaesel lapsel vaatijada,
ei ole eite itkemassa,
taati taga rääkimassa,
venda vaest ei vaatamassa,
naist ei noort ei nuttamassa,
õde kallist katsumassa.
Kes minul ku’ub uue kuue,
kes minul kingib kindapaari,
kes minul soovib sukapaari,
kes minu peab peenes särkis,
kes minul vaalib valge särgi,
kes minul õtsib niidiõtsa,
kes minul lõikab lõngaõtsa?
Kuningas vaid vennukene,
see minul ku’ub uue kuue,
see minul kingib kindapaari,
see minul soovib sukapaari,
see minul vaalib valge särgi,
seesene siidi silmerätte,
kalevise kaularätte,
see minul õtsib niidiõtsa,
see minul lõikab lõngaõtsa,
see minul kangast katkesteleb;
see minul annab alli ruuna,
käsib võtta võigi ruuna,
muidu annab musta ruuna,
kõrva annab kõrvikese,
käseb aga sõitada sõdaje.
Läksin sõitades sõdaje.
Ulgun linna uulitsalla,
vahin linna valli päälta,
sihin linna sirmi alta,
linna aga laia lippusida,
toredida tornisida.
Ihun mõeka, istun maassa,
vastai linna vallisida,
mõeda linna müürisida.
Akkan mõeka mõtlemaie:
„Kas õled mõnus mõegukene,
kas õled mõnus mõetamaie,
edev ette võttamaie,
laialt kokku laapamaie?
Kas sina süödad, mis mina söönen,
kas sina joodad, mis mina joonen?”
Mõeka kuuli, mulle kosti:
„Kül mina söödan, kui sina sööned,
kül mina joodan, kui sina jooned.”
Mina kui muistin, kohe kostin:
„Ma söödan südameverda,
annan rindade alusta,
kopsu soonide kohalta,
maksai varside vahelta.”
1 (pruutanne)
Tekst: H II 1, 594/6 (772) < Lüganuse khk, Saka k – M. Ostrow, O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS VI 874 (12)< Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).
MusicSheetViewerPlugin 3.1