Tõbine naine
Lüganuse
VÕTIN MULLU NOORE NAISE,
noore naise, piia priski,
küll oli priske ja punane,
küll oli terve ja tegeva,
küll oli valge ja valusa!
Ulkus kui muna murulla,
käis kui kena kerolla,
õunakeine päälla õue,
lehekeine liepajalla.
Tuli ella einaaega,
ja siis ruki-lõiku aega.
Veisin ella einamaale,
kalli kaare kieringuie.
Lei sie kaare, lei sie kaksi,
lei kogu kolmatagi,
natukeise neljatagi,
väheeise viietagi.
Akkas põlvista põdema,
sääremarjusta magama,
labaluista langemaie.
Mis minu mehe nõusta,
poisi koera kombeesta,
mehe viksi viisidesta?
Võtin alli alleeni,
sõidin Viru virsti (?) juure,
ja siis Arju arsti juure,
taha Narva targa juure.
Ei avitand Viru virstid
Viru virstid, Arju arstid
taha Narva suured targad.
Mõtelesid, ütelesid:
„Mine koje, miesi noori,
viska linnaksed liguje,
õtrad õtsite vedeje,
kaerad kaksi mättaaie;
naine vaagub vardusida,
mi’ sina tegid teki alla,
vajotelid vaiba alla.”
H II 1, 618/9 (799) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)