Lõikuslaul
Jõhvi
LÄHME ME’ ESILE, HELLAD,
käime, pärjad, pääle põllu,
hõikageme, lõikageme,
tõe mielel tõmmakeme,
viha mielel vinnakeme!
Tõmmame, õed, tõeste,
vinname viha perasta,
kas saame vanuja võitu,
usinuida unutada.
Võidame vanad vaole,
usinad unimäele,
liiga targad tatrikuile.
Kül ma lõikan, vaid ei jõuva,
kül ma aitan, ei avita,
vihud väänan, ei vähäne,
kuud kieran, ei kahane.
Kas on iesta mendud,
vai on taganda käidudt,
vai on kääd kinni pandud,
sõrmed sirpije siutud.
Jalad pandud kammitsaije,
üle tüki hüpand hullu,
läbi lamme läinud laiska,
kured ies, kured taga,
kured kummalta käälla.
Kure jättis kurja kaije,
iie laija laitamaije –
ei ma kurda kurgijanna,
laida ei laijada esida.
Kui sirpi kure kulutab,
raud jo piirab põllu pitka,
annan sirbile südanda,
kõver rauale kõmuda,
kää rauale ramuda.
Kül minu kurest korjetakse,
je otsast otsitakse,
kui enne, ne’ sügise,
jõulu pitsilla puhulla,
jaani ella valgeella.
Suvel kuigutan kuressa,
talvel luigutan lumessa,
jõulul laulan laua otsas,
õlle kannu kaendelassa.
Viis: Mai Krassmann (67 a) (EÜS II 757 (137) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – P. Penna ja K. Luud, 1905), teksti kirjutas üles M. M. Eljas (kaupmees) (H III 1, 241/3 (36) < Jõhvi khk, Voka k (1888).