Lõikuslaul
Jõhvi
LÄHME ME’ ESILE, HELLAD,
käime, pärjad, pääle põllu!
Hõikageme, lõikageme,
tõe mielel tõmmakeme,
viha mielel vinnakeme!
Tõmmame õed tõeste,
vinname viha perasta,
kas saame vanuja võitu,
usinuida unutada,
võidame vanad vaole,
usinad uni mäele,
liiga targad tatrikuile.
Kül ma lõikan, vaid ei jõuva,
kül ma aitan, ei avita,
vihud väänan, ei vähäne,
kuud kieran, ei kahane. –
Kas on iesta mendud,
vai on taganda käidud,
vai on kääd kinni pandud,
sõrmed sirpije siutud,
jalad pandud kammitsaije.
Üle tüki hüpand hullu,
läbi lamme läinud laiska,
kured ies, kured taga,
kured kummalla käälla.
Kure jättis kurja kaije,
iie laija laiska maije.
Ei ma kurda kurgijanna,
laida ei laijada esida.
Kui sirpi kure kulutab,
raud jo piirab põllu pitka,
annan sirbile südanda,
kõver rauale kõmuda,
kää rauale ramuda.
Kül minu kurest korjetakse,
ie otsast otsitakse,
kui enne, ne’ sügise,
jõulu pitkilla pühülla,
jaani´ella valgeella.
Suvel kuigutan kuressa,
talvel luigutan lumessa,
jõulul laulan laua õtsas,
viina-piekeri pihussa,
õllekannu kaendelassa.
Tekst: H III 1, 241/3 (36) < Jõhvi khk, Voka v – M. Eljas (1888); viis: EÜS II 757 137< Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – P. Penna ja K. Luud < Mai Krassmann, 67 a (1905).