Lõikuslaul
Lüganuse
LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE,
lõpe, lõpe, kui mina leikan,
aki, armas, kui avitan,
lõpe, põldu, põlvildagi,
sõre liiva, sõrmildani.
Lubasid, põlluke, jalula joosta,
sälu säärilla sivata,
varsa kapjula karata –
nüüd ei lõppe lõikadessa,
saa otsa saatadessa.
Küll mina leikan, ei ma jõua,
küll mina ajan, ei avita,
vihu väänan, ei vähene,
kuo keeran, ei kulune –
kas on hella eesta käinud,
või on toine taganta jooksnud,
kas on käed kinni pandud,
sõrmed selgaje seutud,
jalad niinije niutud,
käed on pandud kammitsasse.
Tekst: EÜS XII 1457/9 (46) < Lüganuse khk, Erra v – O. Köster ja V. Rosenstrauch < Mai Alasi, 80 a (1915) ja H IV 4, 49 (2) < Püssi – Jaagup Thomson (1893); viis: KKI, RLH 61: 25 (10) < Rebu k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miina Männi (1961)