Kadrilaul
Jõhvi
x
KADRIKESED-KUDRIKESED!
Kadrid tulnud kaugelt maalta,
üle soo, läbi libeda,
üle viie vilja-väilja,
üle seitsme siemne-väilja,
üle kümne küinni-väilja.
Kadril kaiskine hobune,
pihelgane piitsukene,
remmelgane riekene,
lobjakane loogukene.
Pere-eit oli eidekene,
peretoat oli toadikene!
Tõuse aga üles voodiesta,
istu tupa tooli piale,
võtta aga vasta Kadrikesi.
Pere-eit oli eidekene
peretoa(i)t oli toadikene!
Võtta võitti varnaesta,
kõver-konksu koittista,
upsi minna hoonetessa,
kõpsi alla kelderissa,
üle õue aitatesse,
vahi aga villa vakatesse,
ja puudu lina pundatesse!
Kadri virub villasida,
kadri nurub nuustisida,
Kadri tahab takusida,
kingi liha kintsukesta.
Kui annad Kadril aindisid,
siis Kadri te õuet õinnistab,
käsku te kari kirele,
hobuvarssad vallatumad,
siapõrssad sinakamad,
saagu teil tõusma tõmmud härjad.
muissutama mustad lehmad!
Hoovi viskan hooste-õnne,
lauta viskan lamma-õnne,
tarasse kirju talle õnne,
tupa viskan neiuõnne,
peretütrel peiuõnne
ja perepojal pruudiõnne.
Kui ei anna Kadril aindi,
siis Kadri soab sajatamaie:
huinti teie hooste piale,
karu kõige karja piale,
haillid härjad ikaldama,
lehmad matsakad magamaie,
siad sinakad suremaie,
põrssad põhku jo pugemaie!
Lõpp
H III 12, 65/6 (11) < Jõhvi khk. – T.Wiedemann < (?) Remmelgas (1892)