Kättemaks sakstele. Oma küla kiitus
Vaivara
Hirmus mõis. Meie poisid
OLEKS MINU OLEMINE,
tõiseks minu tegemine –
ma paneks saksad sahkadeks,
härrad ette härgadeks,
kupjad taha kurgedeks,
kiltrid sisse kiilideks.
Künna, küüt, ja kalla, lauk,
ja aja, see vana hobune!
Oh seda vaesta Viisu valda,
hädaliste härra valda! –
Viisu valda – vangi valda,
see valda Siberi valda:
Ei sääl anta sööma-aega,
ega anta jooma-aega.
Härjad söövad ikkedessa,
ruunad rangide vahelda,
mehed rinnu riedessa,
naised püsti ridadessa.
Sääl on kurjad kupjadeks,
rauda-keppid kiltrideks,
rauda-keppid on neil käässa,
rauda-kistud keppidessa,
kellega neob neiduseida,
peksab peretütereida.
Ei sääl ole seda pääva,
ega seda reedekesta,
kui pole pea punane,
seisa (?) seljake sinine.
Matil verda mõõdetasse,
toobil verda tõstedasse,
külimitul kallatasse.
Viisu valla noored mehed,
lähvad keppil kirikusse,
paju-ratsul Paidele.
Lainavad santilta rahasida,
kerjajadelt kopikuida,
kellega ostavad õluta,
viivad saja (saaja) neidudele.
Neil oli pastlade prõginad,
pajukoordest neil krõbinad.
Kes lääb Viisu jo elamaie,
sinna valda kasvamaie,
see toogu kivista kingad,
paelad paasista järele. –
Sääl on kange kivi murdu,
kivi mult kingad reostab,
pae mult paelad katkestab.
Oh seda heada Vodja valda,
paremaida meie paika!
Meil on kullad kupjadeks,
Hõbe-keppid kiltrideks,
hõbe-keppid on neil kääs,
hõbe-kistud keppides.
Ei nee neo neiduseida,
peksa peretütereida.
Meie valla noored mehed
hulgal söövad, hulgal joovad,
hulgal ostvad õluta,
malgul maksvad rahasida,
lippus käivad linna teeda,
salgus saksa välja pääl.
Neil oli saabaste sirinad,
ummiskingade kõrinad.
Tekst: H I 1, 18/20 (3) < Narva, Kreenholm < (?) Peetri khk – P. Heek (1888); viis: H II 8, 78 (1) < Päite k – P. Paurmann (1889).